Meie ( st. mina ja minu abikaasa Jaan) reis Hiina RV-i oli planeeritud ligi ühe kuu pikkuseks. Selle aja sisse mahtusid ka kaks nädalat tai-chi treeninguid. Peale selle tahtsin ma võtta mõned hiina tušimaali tunnid eraõpetaja käe all, osta hulgaliselt kalligraafiavahendeid endale ja oma kursuslastele Articumis. Me ei olnud enne Hiinas käinud ning meie paar hiina sõpra siin Eestis olid üpris murelike nägudega kui kuulsid et nii kauaks läheme.
Päevik:” Hetkel siis teine päev reisist möödunud. Lebotame heas hotellis Guangzhous tehes plaane homseks. Päevad on olnud tulipalavad. Käisime Bodidharma templis kus olla jutlustanud vana Lao Ze ise. Panin sinna ka viirukipulga, et Lao õnnistaks meie tai-chi õpinguid. Õhtul tegime jõelaevasõidu läbi tuledesäras Guangzhou. Meie toas on ka internett ja arvuti ning Jaan broneerib lennupileteid ja hotelle järgnevateks päevadeks. Täna olime terve päev pargis. Oli kohutav palavus ja kui soovisid veidi istuda siis tuli seda teha kivist pinkidel mis aga olid kuumad nagu ahjud.
Pargikujundus on hiinasse ja mujale aasiasse tulnud koreast ja seda aiandust nad tõesti valdavad. Kohtasime tehiskoskesid, tiike ja teepaviljone kus sai ennast kosutada. Oli ka revolulutsioonikangelaste muljetavaldavaid monumente. Seal valitses ka suhteline rahu ja vaikus millest hiljem ikka väga puudust tundma hakkasime. Tegin ka oma esimesed teadlikud pildid bambusest, taimest, mis kuulub hiina maalikunstis „nelja targa isanda” hulka. Lihtsalt selleks, et seda taime tundma õppida ja tema iseloomu tabada. Siin-seal oli bambusevartele nimesid kraabitud, aga et see oli teostatud hieroglüüfides ehk „ämblikutes”, siis ei olnud millegipärast üldse kole.” „Ämblikest” tuleb juttu edaspidi. Tegelikult jättis bambus mulle sügava mulje.
Viimasel päeval Guangzhous külastasime kuninga muuseumi, mis on hiina kõige parema muuseumi tiitlit kandev ilus ja hästi kujundatud asutus kuid vähese inglisekeelse infoga ja seetõttu jäi veidi kaugeks. Siis hotelli ja taksoga lennujaama ning sõit Guilini. Järgmisel päeval tegime päevakruiisi oma isikliku autojuhiga ümberkaudsetes külades ja minu elu esimese köisraudteesõidu üles mäkke. See oli imeline tunne küll liuelda vaikuses läbi õhu, kus ma imetlesin hiinlaste peenetundelisust kui kõige kõrgemates ja jubedamates kohtades kostis valjuhäälditest mahedat vaikset muusikat, mis rahustas. Vastu sõitsid allalaskujad, käes värvilised vihmavarjud mis olid kasutusel siis päevavarjudena. (Hiljem ostsin ka endale sellise universaalse asja 16.- eegu eest ja kasutasin kogu aeg.) Niisiis, hunnitu sõit üles ja siis Jaani soovidele vastu tulles ka mina, poole mäe pealt mööda renni plekkvanniga alla.
Õhtul oli üks meie paljudest mõnusatest hiinapärastest toidukordadest. Nimelt võib seal vabalt külastada igasuguseid rahvapäraseid toidukohti ja näidata käega nt. teiste sööjate taldrikule kui inglisekeelset menüüd ei ole. Aga veidi suuremates kohtades, kus on kaubamajad on nii, et kas keldrikorrusel või ülemisel korrusel või ka mõlemas on sageli sellised söögikohad kus toidud on vaatamiseks välja pandud ja saab ise valida mida tellid näidiste järgi. Hinnad on seal väga sõbralikud.
Edasi viis meid laevareis mööda Li jõge Yuangshou´sse. See on üks kuulsamaid marsruute Hiinas, mida on läbinud R. Nixon, Mao Ze Dong, Bill Clinton jt. kuulsused. Vaated jõe poolt mägedele on tõesti võrratud aga kuna laev on turiste täis siis kahjuks toimub kõik paraja käraga. Laeval pakutakse ka lõunat ja selle lõpus käib kelner ringi viinapudeliga milles on madu ning pudeli kõrval napsuklaasid. Soovijaid aga ei leidunud ka hiinlaste hulgas, meist rääkimata. Hiinlaste suhtumine loomadesse jätab meie mõistes ikka väga soovida, sellepärast jätsime ka loomaturud vahele. Ühesõnaga peitsime pead „liiva alla”.
