Järgmisel päeval kohtusime siis ka Meistriga, kes osutus suht nooreks meheks, riietatuna nagu ajaloolistes filmides. Ilus inimene. Umbes pooletunnine vestlus temaga kaalus üles kogu raha ja vaeva mis me olime senimaani kulutanud. Heas inglise keeles saime igale küsimusele selge vastuse. Selle juures puudusid mõtterikkad peavangutused ja igasugune hämamine. Meister selgitas meile meie taset ja andis juhtnöörid edaspidiseks tegevuseks. Jutuajamine temaga andis väga palju kasulikke teadmisi.
Üks küsimus oli mul mõlemale õpetajale sama – miks peab tai-chid tegema nii täpselt? Ja sain ka sarnase vastuse: Tai-chid on oluline teha õigesti sellepärast, et õiged asendid võimaldavad keha maksimaalselt lõdvestada et ükski lihas ei oleks liiga pinges ja energia saaks vabalt liikuda. Mõte peaks asuma tandjenis. Hingamine peaks alguses olema vaba, kuni keha leiab ise õige hingamise. Energia on nagu vesi. Kui teda koguneb tandjenisse küllaldaselt, hakkab ta üle keha laiali voolama ja muudab kõõlused, liigesed elastseks ja tugevaks. (Tekivad bioloogilised muutused.) Võib lihvida oma tai-chi väga perfektseks aga ühel hetkel tuleb piir ette, sest edasi saab minna ainult siis, kui energiat on piisavalt ja ta õigesti liigub, ehk tuleb tegeleda küllaldaselt meditatsiooniga. Nagu spordis, ei saa edasi minna ainult ühte harjutust tehes, vaid tuleb teha mitmeid harjutusi. (Vahemärkusena ütlen, et pean oma 10 aastat kehval tasemel harjutamist korstnasse kirjutama.) Ei ole vahet millist stiili või vormi teed, peaasi, et teed seda perfektselt. Sellest lähtuvalt on parem harrastada rohkem levinud stiile, sest siis leidub ka rohkem õpetajaid, kes saavad seda parandada ja korrigeerida. Küsisime, kas meie yang stiilis 24 jääb millegi poolest teistele alla ja saime alati vastuseks, et ei jää. Seda oli hea kuulda, sest olime oma stiili kohta Eestis mõningatel juhtudel nagu üleolevat suhtumist kogenud. Uudis oli ka see, et edasijõudmises hakkab treeningu raskuspunkt olema hoopis mujal. Tai-chi on treeningu üldpikkuses alles kolmandal kohal ja poolest tunnist päevas jätkub. Aga see on meie tee ja need on meie õpetajate sõnad lähtuvalt meie tasemest.
Mõtlen vahel, et miks me sinna ikkagi läksime oma 24.sammu lihvima? Olime ju oma rühma ühed paremad hiinlasest treeneri käe all ja olekski võinud sellega piirduda. Initsiaatoriks oli Jaan, kes taotleb alati kõiges täiust. Olime ikka parajas udus enne, millest alles nüüd aru saab. Võib tunduda, et 2 nädalat ei ole pikk aeg, aga kohapeal olles ja asjadega väga intensiivselt tegeledes, ning tohutult uut infot saades, tundus, nagu oleks see olnud terve kuu pikkune aeg.Treener Shengi juurde lähen kindlasti tagasi sest tean, et tal on meile veel palju õpetada. Loodan, et ta õpetab mulle ka mõõgaga tai-chid. Sellest, et ise kedagi õpetama hakata, nagu mõni on arvanud, olen kaugemal kui iial enne. „Õpetada” on lihtne, harjutada raske.
P.S. Treener Sheng avaldas arvamust, et pean siiki ka 42 sammu ära õppima, enne kui ta on nõus mulle mõõgaga tai-chid õpetama. Polegi enne kuulnud ehtsat hiinlast „ei” ütlemas:)
Tiiu Tulev-Soots, okt. 2008
