fbpx

3. Tao jälgi mööda (2008), LAHKUMINE GUILINIST

Päevik:” 6.päev algas taas juba öösel vihmasajuga. Mäed ümber harjutusplatsi on uttu mattunud. Loobun hommikusöögist, ei taha riisisuppi. Üldse olen vähem sööma hakanud, sest keha tahab nii. Eile suvatses Mei ajada muid asju ja harjutasime meister Tangiga. Paar õhtut on mind käinud maaliõpetaja juhendamas, kellelt ostsin ka „ ison kasan pentseleita” (soome k). Tunnen siiki, et võhm hakkab välja minema. Õuest kostavad hommikuse qigong´i (millest puudusin) lõpumatsud. Ootan tõesti, et saaks ükskord heasse hotelli, sest see siin hakkab juba ajudele.”

„Eile oli pühapäev mil tai-chi tunde ei toimu. Sain sellest alles hommikul teada. Mei seisis söögitoas täies oma ilus, pikad, põlvini juuksed valla. Jäin vaatepildist sõnatuks, ega suutnud seetõttu isegi komplimenti teha. Käisime Jaaniga linnapeal, mis on küll ilus, aga täielik turistilõks, jalutamas ja tegime tuuri ümberkaudsetes külades. Õhtul, pimedas, tegime veel üleval kinnises harjutussaalis tai-chid, parandades väga karmilt teineteise vigu. „Täna siis algamas tavaline treeningpäev. Ostsin linnast lahustuvat kohvi, mida kavatsen hommikusöögi asemel juua. Jansa muidugi vehib kella seitsmest saati qigong´i teha.” Hommikuses harjutuses vaatas Mei meid jälle üle ja jagas väärtuslikke nõuandeid. Saabus Mei tuttav, elav, avatud, kuid veidi matslik hollandlane Peter, kes meid ka lõunalauas lõbustas. Peter elab Malaisias põhimõttel, et ta elab ainult seal, kus saab aasta ringi kanda lühikesi pükse. Peter harrastab judot ja teab väga hästi meie Indrek Pertelsoni. Söögiaeg möödus suure naeru saatel. Õpetaja Meil on ka väga hea huumorimeel nagu julgen arvata, et mulgi. Seetõttu jätkus meil alati naeru kauemaks.” Lisan veel, et Mei räägib väga head inglise keelt, aga meister Tang juhendab meid põhiliselt kehakeeles. Ning veel, et meister Mei´le meeldib väga reisida ning ta tahaks väga Eestisse tulla. Küllap on seda raske organiseerida, kuid luban eestipoolse huvi korral anda organiseerimisel endast parima.

„ Praegu on kõik kuhugi kadunud siestat pidama. Jõin all kohvi ja tundsin mõnu keskpäevasest rahust, meie lihtsast söögitoast ja hiina poisikesest, kes mängib terved päevad arvutimänge. Millised zenilikud mõtted tekivad iseenesest. Oli ka suurem pesupäev, sest taaskord on ilm kuum ja kuiv. Härra „Qigong” on pesumasinat tühjendanud ja osa meie asju kuivama sättinud. Ja siis küsis mu käest; et kas need on meie asjad masinas, kui sinna olid jäänud täpselt paar sokke ja Jansa trussikud. See on hiina viisakus. Meister Zhang on mind paar korda hiina keeles kõnetanud, rääkides üsna pika teksti. Mõtlesin talle eesti keeles mõned küsimused esitada aga see jäi ellu viimata. Olen õppinud suhtlema ilma keelekasutuseta nii osavalt, et ei märgatagi, et ma eriti midagi aru ei saa. Hiinlasi keeleoskamatus minuga suhtlemast üldse ei takista.

Ahjaa, peale trenni oli suur pildistamise ja filmimise seanss. Hiinlastel sai laager läbi. Üks minuvanune hiinlanna tegi läbi oma mõõgaga tai-chi kava ja midagi nii ilusat pole ma ammu näinud. Ilus, väärikas naine mõõgaga tai-chid tegemas. Mõtlesin, et kui ma veel mingi vormi juurde õpin – mis on ju suur töö, siis just mõõgaga vorm saab see olema. Niisiis poseerisime mõõgaga ja ilma ja igate pidi ja kõik pildistasid lõpupilte. Äsja anti märku ootamatust vihmasajust, jooksen meie särke päästma.

„Täna hommikul filmisin üles qigong´i harjutuse.” Meiega on liitunud kena prantslanna Ameerikast. Tuli lihtsalt kaema kuidas siin on. Käisid ka ülikondades valitsuse liikmed inspekteerimas. Mei ütles, et need on sõbrad.

Ees on ootamas viimane treening. Oleme ikka kõvasti higi valanud, selles mõttes on hea tunne, aga olme siin on raskesti talutav olnud, vähemalt mulle. Probleemiks märjad ja higised riided ja mitteiialgikuivad käterätikud mis juba haisevad. No aga eks inimene harjub kõigega. Viimasest trennist lahkusin pisaratega. Õhtul oli meil koos kõigi õpetajatega mõnus istumine linnas ühes välirestoranis. Tuli ka Joe Inglismaalt, kes enne ainult tervitamas käis. Lauas sai palju räägitud igasugustest võitluskunstide maailmas toimuvatest asjadest ja saime ka targemaks selles osas, et võitluskunstidega tegelejad on üksteise suhtes väga aupaklikud ja sõbralikud. Seda kogesime hiljem ka Wudangshanis. Õhtu lõppes minu jaoks jälle pisaratega sest nii kahju oli lahkuda. Mei ütles, et tema on teinud otsuse, et tema lahku minnes ei nuta, aga lisas, et teeb seda mõnikord pärst omaette. Naised.

Öösel oli hirmuäratavalt tugev äike nii, et magada suurt ei sanud. Hommikuks oli elekter ka läinud. Pakkisime soojas toas asjad ja auto, mis meid lennujaama viis, tuli järele. Uude kohta oli odavam lennata Guangzou kaudu, nii, et tagasi sinna. Oleksime tahtnud lennujaamas tassi kohvi aga see maksis ca 90.- eeku. Loobusime.

Jaga:
Scroll to Top